Täna mõtlesime oma klassiga muinasjutu liblikõielisest hernest ning koostöös valmis, ka meie ühistöö.
Ennevanasti elas mees nimega Ernest, kes soovis väga teada, mis silmapiiri taga asub. Unistuse täitmiseks pidi ta endale purjeka ehitama. Purjeka ehitamine võttis palju vaeva ja aega, aga kuna tegu oli tööka mehega, siis tulemust ei olnud ka väga kaua vaja oodata. Peagi sättis mees end reisiks valmis ja jättis perega hüvasti.
Esimestel päevadel kulges merereis kenasti, aga mehe imestuseks ei saanud ta sugugi silmapiirile lähemale. Päevad möödusid ja mees hakkas kaotama lootust silmapiirile jõudmiseks. Ühel ööl puhkes merel suur torm, mis mehe purjeka purjed kui liblikad taevasse tõstis ning kaugele lennutas. Mehe purjekas jäi purjedeta. Hommikuks kui torm oli vaibunud märkas mees silmapiiril saart. Saarele jõudes hakkas mees otsima abi purjeka parandamiseks, aga kahjuks sellel saarel ei elanud inimesi. Ernest jalutas mööda metsi ning heinamaid, kus kasvas palju ilusaid taimi. Üks taim oli aga väga eriline, sest selle õied meenutasid tema purjeka purjeid, mis tormisel ööl kui liblikad taevasse tõusid. Mees jalutas tihti selle huvitava taimeni. Möödus paar kuud ja Ernest avastas, et tema lemmiktaime õitest kasvasid huvitavad kaunad ning nende sees olid maitsvad rohelised pallikesed. Neid süües muutus mees aina tugevamaks ja tal oli palju rohkem jõudu purjeka parandamisel. Kui purjekas valmis sai korjas mees oma taskud rohelisi pallikesi täis ning asus tagasi koduteele.
Suureks rõõmuks jõudis mees tagasi oma pere juurde ja rääkis neile toreda loo oma seiklustest. Järele jäänud pallikesed pani ta mulda ja hiljem jagas oma saaki ka teiste inimestega. Pallikesi hakati kutsuma ernesteks ja nende kasvatamine levis üle kogu maa. Mees sai seega kuulsaks ning oli kõiglie suureks eeskujuks, sest oma unistust täide viies tõi ta ka teiste inimeste ellu uusi teadmisi.
Juhendaja Ivika Keisele
Autoriteks 1.a klassi õpilased.
